Õhusõidukiteks

Õhusõidukiteks on üldmõiste masinate ja süsteemide kohta, mis on võimelised lendama ja navigeerima õhu kaudu. Peamised alagrupid on lennukid (kinnisel tiival tõusevad ja lendavad), rootoriga õhusõidukid (peamiselt helikopterid) ning kergemad kui õhk – õhulaevad ja kuumõhupallid. Tänapäeval on laialdaselt kasutusel ka droonid ehk unmanned aerial vehicles, mis lendavad ilma inimese kaasosaluseta. Õhusõidukid võivad kannatada nii inimesi kui ka kaupa ja neid kasutatakse nii transpordi, pääste, turvateenuste kui ka harrastus- ja teadustöö eesmärkidel.

Ajaloost: esimesed mehitatud mootorlendud toimusid 20. sajandi algul Wrightide poolt (1903), kuid enne seda olid populaarsed kuumõhupallid, mis võimaldasid esimestel katsetel õhuleid. 20. sajandi jooksul arenes tehnika nii tiivade kui rootorite, autopilootide ning kaasaegsete navigatsioonisüsteemide suunas, mis võimaldasid suuremat ohutust, täpsust ja tõhusust.

Kasutus ja reguleerimine: õhusõidukeid kasutatakse transportimiseks, kaubavedudeks, pääste- ja turvateenusteks ning harrastuslendudeks. Reguleerivad neid riiklikud asutused ning rahvusvahelised standardid. Eestis vastutab lennundusjulgeolekult ja lennuvõimaluste korraldamise eest Lennuamet (Estonian Civil Aviation Authority) ning vastav ministritegevus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhtnööride alusel. Droonide ja muude väikeste õhusõidukite kasutus on sageli seotud eraldi regulatsioonide ja piirangutega, mis puudutavad pilootide koolitust, lennutingimusi ja õhuruumi haldamist.