Õhusõidukite

Õhusõiduk on mehhaaniline sõiduk, mis on mõeldud liikumiseks Maa atmosfääris. Neid kasutatakse inimeste ja kaupade transportimiseks ning nende roll ulatub teaduslikest uuringutest päästeoperatsioonideni. Õhusõidukid põhinevad aerodünaamikal: lift tekitab tõstet, mis ületab raskuse, ning mootorid või muud jõud annavad edasiliikumise. Juhtimist ja stabiilsust tagavad kontroll- ja stabiliseerimissüsteemid ning korralik kütusevaru.

Peamised tüübid on lennukid (fikseeritud tiibadega), helikopterid (rotoriga õhusõidukid) ning lighter-than-air õhusõidukid, nagu õhulaevad ja õhupallid. Lisaks on levitatud droonid ehk kaugtööd või iseseisvalt juhitavad õhusõidukid, mida kasutatakse nii meelelahutuseks kui tööl.

Ajaloost: esimesed edukad kontrollitava mehhaanilise lennu tegiid Wrightide vennad 1903. aastal Kitty Hawkis. 20. sajandil laienesid helikopterid ning 21. sajandi alguses ja keskel kasvas droonide kasutus nii tsiviil- kui sõjalises sektoris. Tänapäeval on arenduses elektrilised ja hübriidsed õhusõidukid ning jätkuvalt uuritakse paremaid jõuallikaid ja materjale.

Regulatsioon ja ohutus: õhusõidukite kasutus on reguleeritud riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil. Rahvusvaheline tsiviillennundusorganisatsioon ICAO ning riiklikud lennundusametid seab standardid, sertifikaadid pilootidele ning lennureeglid, mis puudutavad lennuliine, ohutust ja lennuväljade kasutamist. Droonide kasutuse osas kehtivad eraldi reeglid kõrguste, kauguste ja näha-läheduse osas.