võimetuste

Võimetused ovat pikaajalised kahjustused inimese keha- või funktsioonide tasandil, mis võivad piirata igapäevaste tegevuste sooritamist ja ühiskonnas osalemist. Võimetuste hindamine ja kategoriseerimine sõltuvad kontekstist ning hõlmavad meditsiinilist, sotsiaalset ning inimõiguste mõõdet.

Meditsiiniline mudel võtab vaatluse alla isiku kahjustused või puudujäägid ning keskendub nende ravile ja korrigeerimisele. Sotsiaalne mudel rõhutab seevastu keskkonna ja ühiskonna barjääse ning vajadust kohandada elukeskkonda, et võimetusi kogevad inimesed saaksid täita rollid ja osaleda täies mahus. Tänapäeval kasutatakse sageli integreeritud, õiguste-põhist lähenemist, mis ühendab mõlemad vaatenurgad.

Võimetused jagunevad tavaliselt mitmeks tüübiks: sensoorne (nägemise või kuulmise häired), liikumisvõimetus (füüsilised piirangud), kognitiivsed ja intellektuaalsed häired, vaimse tervise häired ning kroonilised haigused või püsiv valu. Võimetused võivad olla püsivad või ajutised ning need võivad aja jooksul progresseeruda või stabiliseeruda. Tegurid, mis mõjutavad võimetusi, hõlmavad ka vananemist, sünnihetki, haigusi ning vigastusi.

Põhjalik tähelepanu pööratakse tänapäeval ligipääsetavusele ja kaasatusele: universal design, kohandused tööl, koolis ja ühistranspordis, ning vajalikud tugiteenused ja abivahendid. Võimetuste käsitlemisel keskendutakse inimõigustele, ning rahvusvahelised raamistikud, nagu ÜRO Inimõiguste ja võimetuste konventsioon (CRPD), rõhutavad võrdsed võimalused ja diskrimineerimise vastane tegevus. ICF-nimeline klassifikatsioon aitab kirjeldada, kuidas võimetused piiravad tegevust ja osalemist, võttes arvesse nii haiguse kui ka keskkonna mõju. Võimetuste teema on seega nii tervishoiu, sotsiaalse heaolu kui ka avaliku ruumi kujundamise küsimus.