värvipoliitikat

Värvipoliitika viitab värvide kasutamisele ja tähendustele poliitilises kontekstis. Erinevad värvid on läbi ajaloo ja kultuurides seostatud konkreetsete ideoloogiate, parteide, liikumiste või sümbolitega. Värvide valik poliitilises kommunikatsioonis, olgu see siis plakatitel, lippudel, rõivastuses või kampaania materjalides, ei ole juhuslik, vaid kannab endas teadlikku või alateadlikku sõnumit.

Näiteks punast on sageli seostatud vasakpoolsete, sotsialistlike ja kommunistlike liikumistega, rõhutades revolutsiooni, töölisklassi ja solidaarsuse ideid. Sinine on traditsiooniliselt olnud konservatiivsete või parempoolsete parteide värv, sümboliseerides stabiilsust, korda ja traditsiooni. Roheline on tihti seotud roheliste parteide ja keskkonnaliikumistega, kuid võib esindada ka maaelu või rahvuslikke väärtusi. Valget on kasutatud nii rahu sümbolina kui ka mõnikord valgete ülemvõimu ideoloogiatega, samas kui must on olnud seotud äärmuslaste või anarhistlike liikumistega.

Värvide tähendused võivad varieeruda riigiti ja kultuuriliselt. Mõnes kultuuris võib teatud värv olla õnne või leina sümbol, mis võib mõjutada selle poliitilist kasutamist. Poliitikud ja erakonnad kasutavad värve teadlikult oma identiteedi loomiseks, valijatega emotsionaalse sideme loomiseks ja konkreetsete sõnumite edastamiseks. Värvipoliitika on seega oluline osa poliitilisest sümboolikast ja strateegiast.