värvipimeduse

Värvipimedus ehk värvi nägemise puudulikkus on nähtus, mille puhul inimene ei suuda teatud värve või nende toone eristada sama selgelt kui normaalsete värvinägemusega inimesed. See on tavaliselt püsiv ning võib mõjutada punase–rohelise või sinine–kollase spektri eristamist; täielik värvinägemise kaotus on haruldane.

Kõige levinumad vormid on punase–rohelise spektri puudulikkused: protanopia ja protanomaly ning deuteranopia ja deuteranomaly. Vähem levinud on sinine–kollase spektri puudulikkused, mis on tritanopia ja tritanomaly. On ka monokromaatia ehk täielik värvipimedus, kus inimene näeb peamiselt ainult heleduse erinevusi.

Pärilikkus ja põhjused: enamik värvipimedusi on geneetilised ning X-kromosoomiga seotud recessiivsed pärilikkusviisid. Mehed on selle haiguse all püsivamalt, sest neil on ainult üks X-kromosoom. Omandatud värvipimedus võib tekkida võrkkesta haiguste, vananemise, vigastuste või mõnede ravimite kõrvaltoimete tagajärjel.

Diagnostika: tavapärased testid hõlmavad Ishihara plate teste punase–rohelise eristamise hindamiseks, Farnsworth D-15 ja Farnsworth-Munsell 100 Hue teste värviskaala erinevuste mõõtmiseks ning anomaloscope’i kasutamist. Laste ja täiskasvanute puhul võivad kasutada ka lihtsamaid ekraaniteste.

Ravi ja kohandused: praegune ravivõimalus värvipimeduse parandamiseks puudub. Enamikul juhtudel on see eluiga säilib. Kasulikud on värviidentifikaatori rakendused, kontekstipõhised märgistused ja suurendatud kontrastiga disain ning kujundusnõuded, mis ei sõltu pelgalt värvist. Tähtis on kasutada vorme, ikoone ja asukohta ohutuse märgistustel ning koolis ja tööl arvestada värviteabe kaasabi pakkumisega.