väljarändamise

Väljarändamine ehk emigration on protsess, mille käigus inimesed lahkuvad oma koduriigist ja asuvad elama välisriiki, sageli püsivalt või pikaajaliselt. Emigrandid võivad sihtida erinevaid riike ning nende peamised ajendid hõlmavad paremaid tööhõivevõimalusi, haridust, kõrgemat elukvaliteeti või turvalisust. Väljarändamine on osa rahvusvahelisest migratsioonist ning selle mõju sõltub nii saatva kui ka vastuvõtva riigi majanduslikust ja demograafilisest olukorrast.

Põhjused jagunevad peamiselt majanduslikeks, sotsiaalseteks, poliitilisteks ja keskkonnateguriteks. Majanduslikult ajendavad palgad, töövõimalused ja karjäärivõimalused; sotsiaalselt võib olla pere ühinemine või paremad elutingimused; poliitilised või julgeolekuküsimused ning kliimamuutused võivad sundida lahkuma. Emigration võib olla voluntaarne (ise soovitud) või sundrändamine (pagulaste või põgenike staatus). Samuti erinevad rändevormid ajas: pikaajaline või ajutine tööjõuränne ning perede ühinemine.

Väljarändel on mõju nii saatva riigi kui ka koduriigi jaoks. Koduriigile võib emigration kaasa tuua demograafilist vananemist, tööturu puudujääke ja muudatusi maksulaekumises, kuid samas võivad remittentsid parandada perede elatustaset. Vastuvõtvale riigile toovad väljarändajad lisatööjõu ning teadmisi ja mitmekesisust, kuid kaasnevad integratsiooni- ning sotsiaalsed kulud ning vajadus korraldada teenuseid. Rahaülekanded välismaalt võivad olla olulised majanduslikuks toeks.

Väljarändamist mõõdetakse riikide statistika ja rahvusvaheliste andmebaaside kaudu, näiteks netomigreerimise ja remittentside abil. Politikas võib keskenduda tagasipöördumise soodustamisele, oskuste arendamisele ja diasporaa sidemete hoidmisele ning rahvusvahelisele koostööle.