vulkaniseerimisprotsessid

Vulkaniseerimisprotsessid on keemilised protsessid, mis muudavad loodusliku või sünteetilise kummi vastupidavamaks ja elastsemaks. Peamine eesmärk on luua kummi molekulide vahel ristsidemeid, mis parandavad selle mehaanilisi omadusi, nagu tugevus, vastupidavus temperatuurimuutustele ja keemilistele ainetele.

Kõige levinum vulkaniseerimisaine on väävel. Väävliga vulkaniseerimisel kuumutatakse kummi koos väävli ja kiirendajatega, mis soodustavad ristsidumise teket. Väävli aatomid loovad kummimolekulide polümeerahelate vahele väävlisildasid. Protsessi temperatuur ja aeg sõltuvad kummi tüübist ja soovitud lõpptulemusest.

Lisaks väävlile kasutatakse ka teisi vulkaniseerimisaineid, näiteks peroksiide. Peroksiidne vulkaniseerimine sobib eriti hästi silikoonkummi ja teatud tüüpi EPDM-kummi puhul, kus väävel ei anna soovitud tulemust. Peroksiidid lagunevad kuumutamisel radikaalideks, mis seejärel loovad kummimolekulide vahel süsinik-süsinik-ristsidemeid.

Vulkaniseerimisprotsessi tulemusena paranevad kummi elastsus, tõmbetugevus, kulumiskindlus ja vastupidavus vananemisele. See muudab kummi sobivaks kasutamiseks laias valikus rakendustes, sealhulgas rehvides, tihendites, voolikutes ja muudes tehnilistes kummitoodetes.