vooluhüdrojaamades

Vooluhüdrojaamad, tuntud ka kui vooluhüdriinid või kallastuseta hüdrojaamad, on hüdroelektrijaamade tüüp, mis kasutab elektrienergia tootmiseks jõgede või kanalite loomulikku voolu. Erinevalt traditsioonilistest hüdroelektrijaamadest, mis vajavad suuri patte või veehoidlaid, ei nõua vooluhüdrojaamad vee voolu peatamiseks või suunamiseks suuri konstruktsioone. Selle asemel on need sageli paigutatud otse vooluveekogu keskele, kus nad kasutavad voolu tekitatud kineetilist energiat turbiinide käitamiseks.

Turbiinid on ühendatud generaatoritega, mis muundavad mehaanilise energia elektrienergiaks. Vooluhüdrojaamade peamine eelis on nende suhteliselt väike keskkonnamõju. Kuna nad ei vaja patte, ei põhjusta nad tavaliselt märkimisväärset üleujutust, elupaikade kadu ega muutusi vee vooluhulgad. Samuti on nende ehitamine sageli kiirem ja odavam kui traditsiooniliste hüdroelektrijaamade puhul.

Teisest küljest on vooluhüdrojaamade tootmisvõimsus piiratud vooluveekogu voolukiiruse ja mahuga. Nad ei suuda toota sama palju elektrit kui suured paisutatud hüdroelektrijaamad ja nende töö võib olla sõltuv hooajalisest veetasemest ja voolukiirusest. Vooluhüdrojaamad võivad samuti tekitada mõningaid keskkonnamõjusid, näiteks mõjutada kalade liikumist või tekitada vee all müra, kuid neid peetakse üldiselt vähem invasiivseteks kui traditsioonilisi hüdroenergia lahendusi. Need sobivad hästi väiksemate jõgede ja kanalite jaoks, kus suurte paisude ehitamine ei ole praktiline või soovitav.