vitrifikatsiooni

Vitrifikatsioon on protsess, mille käigus vedel või sulanud materjal jahtub kiiresti ja saavutab klaasjaks amorfse oleku, kus kristalle ei teki. Tulemuseks on läbipaistva või poolläbipaistva, klaasitaolise tahke aine. Vitrifikatsiooni käsitletakse nii materjaliteaduses kui ka bioloogias ning selle tulemus oleneb jahutuse kiirusest ja koostisest.

Materjalitehnikas ja jäätmete ohutul käsitlemisel kasutatakse vitrifikatsiooni, et immobiliseerida raskmetalle ja radionuklide. Sulanud jäätmed segatakse klaasivormile sobiva koostisega ning kiiresti jahtutakse, moodustades borosilikaatklaasist sarnaselt segu. See lahustab või fikseerib jäätmesõlmed nii, et nende leostumine keskkonda on minimaalne.

Kriopreservatsioonis, bioloogias, rakendatakse vitrifikatsiooni rakkude või embrüote säilitamiseks. Protsess eeldab kõrgemaid krüokaitsvaid aineid ja väga kiiret jahutust vedeliku lämmastiku temperatuuri, et vältida jääkristallide teket ning säilitada biomolekulaarsed omadused.

Looduses võib vitrifikatsioon ilmneda kui looduslik klaas, näiteks obsidiaan, mis tekib lava kiirel jahtumisel ja vedela seisundi säilitamisel.

Kokkuvõttes on vitrifikatsioon klaasjaks muutumise kiiruse ning kristallide välistamise protsess, millel on laialdased rakendused materjaliteadusest kuni bioloogilise säilitamiseni.