virtualiseerimisplatvorme

Virtualiseerimisplatvormid on tarkvara- ja riistvaralahendused, mis võimaldavad luua ja hallata virtuaalseid masinaid (VM-id) ning eraldada tarkvara ja riistvaralised ressursid. Iga virtuaalmasin töötab isoleeritult koos oma operatsioonisüsteemi ja rakendustega, jagades füüsilise masina protsessorit, mälu, salvestus- ja võrguressursse.

Platvormid jagunevad peamiselt Type 1 ehk bare-metal hipervisoriga, mis töötab otse riistvaral, ning Type 2 ehk hostitud hipervisoriga, mis käivitub olemasoleva operatsioonisüsteemi peal. Type 1 lahendused on sageli suunatud suuremates andmekeskustes ja pilvelahendustes, Type 2 sobib tavakasutusele ja arendustööle.

Kõige levinumad virtuaiseerimisplatvormid on VMware vSphere/ESXi, Microsoft Hyper-V, Citrix Hypervisor, KVM (Kernel-based Virtual Machine Linuxis), Xen ja Proxmox Virtual Environment. Need platvormid pakuvad tööriistu virtuaalmasinate loomiseks, migreerimiseks, varundamiseks ning haldusliideseid koos võrgu ja salvestuslahendustega.

Kasutusvaldkonnad hõlmavad serverite virtualiseerimist andmekeskustes, töölauakeskkondade virtuaalset haldamist, rakenduste virtualiseerimist ning paindliku pilviinfrastruktuuri loomist ja haldamist. Virtualiseerimine suurendab riistvarakasutust, parandab isolatsiooni ja turvalisust, võimaldab kiiret migreerimist ja taastumist ning lihtsustab haldust ja kulude optimeerimist.

Väljakutsed hõlmavad lisanduvat haldustöökoormust, võimalikku jõudluse ülekatmist, litsentsimiskriteeriume, turvalisuse ja ühtse juhtimise keerukust ning integreerimist olemasolevate süsteemidega. Seotud on ka standardiseeritud VM-pakettide vormingud (nt OVF/OVA) ning kontaineritega seotud tehnoloogiate mõju virtuaalsete platvormide rollile pilv- ja rakendusteikide arhitektuurides.