viljakasvatuse

Viljakasvatuse ehk teraviljakultuuride kasvatuse mõiste hõlmab teraviljakultuuride kasvatamist, eeskätt nisu, rukis, odra, kaera ja maisi. Eesmärk on saada stabiilne ja kvaliteetne saak ning samal ajal hoida mullaviljakust ja keskkonnahoidu. Viljakasvatust mõjutavad kliima, mullatüüp, mullaviljakus ning majanduslikud tingimused; see sõltub sademete kogusest, temperatuurist ja mullast ning nende omavahelisest koosmõjust.

Põldude ettevalmistus algab mullaharimisega, mis sõltub mullatüübist ja kultuurist. Enne külvi teostatakse mulla ettevalmistus: künd, harimine ning vajadusel kuivendamine ja mulla tasandamine. Külv tehakse sobival ajal ning külvisügavus ja külvitihedus määratakse kultuuri ja mullatingimuste järgi. Taimekasvu esimesel etapil on oluline varajane ja tugev kasv, mida soodustab õige väetamine ja vajadusel niisutamine.

Väetamine tagab mullastiku viljakuse ja taimekasvu. Üldiselt kasutatakse lämmastikväetisi ning vajadusel fosfori ja kaaliumi, võttes arvesse mullaseisundit ja kultuuri arengufaase. Umbrohutõrje ning kahjurite ja haiguste tõrje rakendatakse integreeritud põllumajanduse põhimõtete järgi: kultuurivaheldus, kattekultuurid, sobivad herbitsiidid ja biotsiidid, et vähendada keskkonnamõju.

Koristus toimub küpsuse ajal, sageli kombainiga; teravili kuivatatakse ja viiakse ladustamisse sobivates tingimustes. Viljakasvatuse jätkusuutlikkus rõhutab mullaviljakuse hoidmist, kultuurivaheldust ning säästlikku ressursside kasutust ning pestitsiidide vähest tarvitust.