viitamise

Viitamise mõiste tähistab allikate tsiteerimise praktikat tekstis. See hõlmab teiste autorite ideede, andmete või sõnade tunnustamist ning võimaldab lugejal leida originaallallikad. Akadeemilises ning ametlikus kirjutises on viitamine oluline, kuna see annab krediidi autoritele, võimaldab väidete kontrollimist ning eristab autori oma mõtlemise allikate mõjust.

Viitamine koosneb tavaliselt kahest osast: tekstisisestest viitest ja lõpuosalisest bibliograafiast või loetelust. Vormistus sõltub kasutatavast tsitaadikujundist (APA, MLA, Chicago, Harvard jne). Need stiilid sätestavad, millist teavet lisada (autor, aasta, pealkiri, väljaandmiskoht ja -aeg, DOI või URL) ning kuidas seda vormistada.

Tihti kasutatakse nii otsetõlkeid kui ka parafraase. Otsetõlke puhul nähakse täpseid sõnalõike ja tavaliselt märgitakse need jutumärkides; parafraseerimise puhul tuleb samuti lisada viide. Täpne viitamine aitab lugejal teavet kontrollida ja suurendab töö usaldusväärsust.

Eetika: viitamise eesmärk on plagiaadi vältimine. Õigesti viidud teave peegeldab algse sisu tähendust ning säilitab autoriõiguste nõuded. Töö tuleb viidata järjepidevalt, et vältida lünki ja vastuolusid.

Praktiline külg hõlmab allikate jälgimist ja lõpliku loetelu koostamist; sageli kasutatakse viidete haldamise tarkvara (nt Zotero, JabRef, EndNote). Soovitatav on ühtlustada vormistus, kontrollida iga viite täielikkust ning veenduda, et DOI või URL on kaasatud.

Seotud mõisted: plagiaat, bibliograafia, tsitaadistiilid, viidete haldamine.