vesinikud

Vesinikud on vesiniku aatomid või vesiniku molekulid (H). Vesinik on keemiline element, mille sümbol on H ja aatomnumber 1. See on universumis kõige levinum element ning moodustab suurima osa tähtede massist ja galaktikate gaasist. Maal esineb vesinik peamiselt seotuna vees ja orgaanilistes ühendites; vabalt esineb see väga vähe.

Toatemperatuuril on vesinik peamiselt diatomi H2 molekulina. See gaas on värvusetu, lõhnatu ja väga tuleohtlik; see moodustab koos õhuga laialdaselt plahvatusohtlikke segu. Vesiniku keemilised omadused on tihedalt seotud tema madala tiheduse ja ebastabiilsete sidemete tõttu.

Vesinikul on kolm stabiilset isotoopi: protium (1H), deuterium (2H) ja tritium (3H). Protium moodustab loomulikust vesinikust suurima osa; deuterium kasutusel raskes vees ja teaduslikeks rakendusteks; tritium on radioaktiivne ning kasutusalad on piiratud.

Tootmine ja kasutus: tööstuslikult toodetakse vesinik peamiselt vee elektrolüüsiga ja gaasireaktsioonide (näiteks steam reforming) teel loodusliku gaasi töötlemisel. Vesinik on oluline energia- ja tööstuskandja: kasutusalad hõlmavad ammonia tootmist (Haber–Boschi protsess), rafineerimist, metallide redutseerimist ning uuritakse rohelise energia kütusena.

Ohutus ja keskkond: vesinik on väga tuleohtlik ning lekked võivad tekitada plahvatusliku segu õhuga; ladustamine ja transport nõuavad hoolikat ohutust. Keskkonnamõju sõltub tootmisviisist, kuid põletamisel tekib vaid vesi, mitte süsinikdioksüdid.

Ajalugu: nime “vesinik” on tuletatud kreeka keelest hydro (vesi) ja genes (tekkimine); element avastas Henry Cavendish 1766.