verehüübide

Verehüübed ehk trombid on vereringes moodustised, mis võivad tekkida veresoonte sisepinna külge kinnitunud või vabalt vereringes liikuda. Need võivad blokeerida verevoolu ja põhjustada kudede hapnikuvaegust või elutähtsate organite kahjustust. Trombid jagunevad peamiselt arteriaalseteks trombideks ja veenilisteks trombideks, mille koostis ja tekkemehhanismid erinevad.

Verehüüvete tekkes mängib keskset rolli virchow’i triad: verevoolu aeglustumine (stasis), endoteeli kahjustus ja vere hüübivuse suurenemine (hyperkoagulabiliteet). Pärilikud trombofiiliad (nt Factor V Leiden, protrombiinimuutus, proteiin C või S defitsiit) ning omandatud riskifaktorid (vähihaigus, rasedus, suukaudsed rasestumisvahendid, operatsioon, pikaajaline liikumatus, ülekaal) suurendavad tekke riski.

Arteriaalse trombi puhul tekib äkiline isheemia, mis väljendub tugeva valu, nahavärvi muutuse või külmuse ning sõltuvalt asukohast ka pulsi puudumisega. Veenitrombi korral tekib tavaliselt jalgade turse, hellus ja punetus; kui tromb liigub kopsu, võib tekkida kopsuemboolia, millel on hingamisraskus ja rinnavalu.

Diagnostika hõlmab vereanalüüsi D-dimeri ja komplitseerunud kujul veenide ultraheli või kopsu CT-angioograafia. Ravi põhineb antikoagulatsioonil (nt hepariin ja suukaudsed DOAC-id või kumariinid); arteria trombide korral võib mõnel juhul kasutada antiplateetilist ravi ning vajadusel trombolüüsi või mehaanilist trombektoomiat ägedas faasis. Pikaajaline ravi ja jälgimine sõltuvad korduvuse riskist ning kaasuvatest haigustest.

Ennetus sisaldab regulaarset liikumist, kompressioonsukaid, vedeliku tarbimist ja riskitegurite kontrolli ning mõnel juhul profülaktilist antikoagulatsiooni kõrge riskiga patsientidel.