vallutamisel

Vallutamisel on eestikeelne mõiste, mis tuleneb verbist vallutama ja tähistab toimingu või protsessi, mille käigus üks riik või rühm võtab teise territooriumi kontrolli sõjalisel teel. Vorm 'vallutamisel' on gerund ja seda kasutatakse sageli ajaloolistes või kirjanduslikes tekstides, et kirjeldada hetke või perioodi, mil vallutustegevus käib.

Vallutamine hõlmab tavaliselt sõjakäiku, alistamist, annekteerimist ja administratiivsete muutuste kehtestamist nii, et vallutajate võim saabub alla langenud alale. Sageli kaasnevad sellega rahvastiku liikumine, kultuurilised ja majanduslikud muutused ning uue võimu asutamine.

Ajalooliselt toimus vallutamine laialdaselt: Rooma riik ja teised suurriigid, Keskaja suurimad imperaatorlused, Mongolid, Ottomani laienemine ning hilisem kolonisatsioon. Vallutuste tagajärjed hõlmasid piiride ümberkujundamist, keelte ja kultuuride segunemist ning ühiskondade struktuuri muutumist ja vastupanu.

Maailma tänapäevases rahvusvahelises õiguses on vallutamine üldiselt välistatud ja agressioon on keelatud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni asutamislepingus ja rahvusvahelise õiguse normides. Siiski on ajalooline mõiste oluline kontekst, mil uuritakse riikide laienemist ja konfliktide mõjusid.

Vallutamisel kui mõiste aitab mõista võimude ja territooriumi ümberjaotamise ajaloolist dünaamikat ning pakub konteksti riikide suhete kujunemisest, konflikti tekkest ja selle mõjudest.