vaktsineerida

Vaktsineerimine tähendab immuunsuse tekitamist haiguste vastu, kasutades vaktsiini. Vaktsiinid sisaldavad antigeeni või teisi immuunsüsteemi stimuleerivaid komponentide kombinatsiooni, mis õpetavad keha tuvastama ja võitlema haigusetekitaja vastu. Vaktsiinid võivad olla elus nõrgestatud, inaktiveeritud, subühikuvaktsiinid või kaasaegsemad lahendused nagu mRNA- või DNA-vaktsiinid.

Kui inimene vaktsineeritakse, reageerib immuunsüsteem: tekivad antikehad ja mäluimmuunsus, mis annab võime kiiresti ja efektiivselt reageerida tulevikus haigusetekitajale. Vaktsineerimist korraldavad riiklikud vaktsineerimiskavad, mis määravad soovituslikud vanuseperioodid ja kordusticat.

Vaktsineerimise eesmärk on ennetada haigust või vähendada selle raskusastet ning anda kogukonnas herd immunity ehk koguhäire, mis aitab piirata haiguspuhanguid. Vaktsineerimine on üks olulisemaid vahendeid nakkushaiguste kontrolliks ning üldine haigestumise ja suremuse vähenemine.

Ohutus ja järelvalve: vaktsiinid läbivad prendlikud uuringud ja järelvalvesüsteemid ning neid heaks kiidavad riiklikud ja rahvusvahelised asutused. Kõrvaltoimed on tavaliselt kerged, näiteks süstekohal valu või kerge palavik; tõsised kõrvaltoimed on väga haruldased ja neid monitoritakse aktiivselt.

Ajalugu: vaktsineerimise praktikas on oluline roll olnud alates 18. sajandi lõpu Edward Jenneri 1796. aasta katsel, mis tõi esile esimese laialdaselt kasutatava vaktsiini väikesehaiguse vastu. sellest ajast on vaktsiinid aidanud elimineerida või kontrolli all hoida paljusid nakkushaigusi.