vahetuskurssidide

Vahetuskurssirežiimide (vahetuskursside süsteemide) mõiste kirjeldab, kuidas riik määrab ja haldab oma valuuta väärtust teiste valuutade suhtes. Režiimid kujutavad endast terviklikku raamistikku, mis hõlmab nii kursi selget kasutamist kui ka rahapoliitilist autonoomiat ning riigi võimet vastuseid makromajanduslikele šokkidele koordineerida.

Fikseeritud (kinnitatud) kurss tähendab, et keskpank või riik püüab hoida oma valuuta väärtust teatud tasemel kas ühe kindla valuuta või valuutakorsetti vastu. See nõuab oluliselt valuuta reserves ning tihti piirab rahapoliitika sõltumatust. Fikseeritud kurss võib pakkuda stabiilsust kaubandluses, kuid suurendab reaktsioonihaardet välisele survele ja kriisidel suuremat sõltuvust päritud reserve.

Hõljuv (floating) kurss liigub turu pakkumise ja nõudluse toimel ning riik sekkub harva või lühiajaliselt. Kursi volatiilsus võib peegeldada majanduse tegelikku olukorda, kuid vajab usaldust ning läbipaistvat rahapoliitikat.

Hallatud hõljuv (managed float) kombineerib vabaturu liikumise ja valitsevat sekkumist: riik või keskpank võib kursi liikumist piirata või suunata, et vähendada liigset volatiilsust või ära hoida majandusseisaku süvenemist.

Crawling peg või krooked riba on režiim, kus fikseeritud kurss järk-järgult kohandub majandusnäitajatega, näiteks inflatsiooni või tööga seotud näitajatega, nii et fikseeritud kursi tagajärjed ei jääks mahuväikesed.

Valuuta-laud (currency board) on tugevalt piiratud fikseeritud režiim, kus rahaissu tagatakse 1:1 võimaliku aluseks oleva valuutaga ning rahapoliitika sõltuvus välisjuhistega on suur. Riigid kasutavad seda sageli suure usalduse ja stabiilsuse huvides.

Vahetuskurssirežiimid mõjutavad riigi makroökonoomilist stabiilsust, rahapoliitika suveräänsust ja finantsturu usaldusväärsust. Eesti, Leedu ja teised riigid on ajaloos kasutanud erinevaid režiime, et soodustada integratsiooni ja majanduskasvu.