vaheliikumist

Vaheliikumist on mõiste, mida kasutatakse mehhaanilises ja tehnikakirjanduses kirjeldamaks sekundaarset või kaudset liikumist süsteemis, mis tekib peamise liikumise tekitamisel, kuid ei ole selle peamine eesmärk. See liikumine võib tekkida erinevate komponentide koostoimes, näiteks ülekandes, siduril või lainetel, ja võib kujuneda nii tahtlikult kui ka tahtmatult.

Etymoloogiliselt ühendub vaheliikumine ideega liikumisest, mis järel või kaudu peamise liikumisega kaasneb, kuid on iseseisev nähtus, mida tuleb analüüsida eraldi. Vaheliikumist võib käsitleda nii mehhaanilise süsteemi dünaamikas kui ka jooksvas töös: see hõlmab näiteks lööke, lõtke, paindejoone väsimust või lõtvaosa mõju, mis mõjutavad täpsust, stabiilsust ja jõudluseomadusi.

Rakendusalad hõlmavad mehaanilisi ülekandeid, roboteid, masinaid ja sõidukite süsteeme. Näiteks võib kvaliteetse täpsuse tagamiseks olla vajalik modelleerida ja kontrollida sekundaarset liikumist, mis tekib lõtvuste, jäikuse muutuste või kompenseerimisseadmete tõttu. Vaheliikumise mõistmine aitab vähendada soovimatut vibratsiooni, suurendada täpsust ja pikendada süsteemide tööiga.

Mõõtmine ja juhtimine sisaldavad tavaliselt dünaamilist modelleerimist, sensoriandmete analüüsi ja vastuolukontrolli. Vaheliikumise vähendamiseks kasutatakse meetmeid nagu täpsemad laagrid, suurendatud jäikus, lõtkude minimeerimine ja aktiivne või passiivne kompenseerimine. Seotud mõisted hõlmavad primaarset liikumist ja parasiitset liikumist, mida sageli arutatakse koos töös.