võimutsüklite

Võimutsüklid on poliitilise võimu tekkimise, jagunemise ja kaotamise korduvad mustrid ühiskonnas või organisatsioonis. Mõiste ühendab võimu mõistega ning viitab selle kasutamise ja ümberjaotumise regulaarsusele mõneti sarnaselt tsükliliste nähtuste otsale. Võimutsüklite käsitlust leiab nii ajaloolises kui ka tänapäevases poliitilises diskursuses ning neid käsitletakse sageli kui märgiil või mehhanismi, mis soodustab institutsioonide muutumist ja roughly kestust.

Teoreetiline taust hõlmab nii klassikalisi kui kaasaegseid vaateid. Klassikalises traditsioonis on sarnaseid arusaamu esitatud anacyklose nime all, kus tsüklid kirjeldavad volituste koondumise ja devaliseerumise vaheldumist riigivalitsemises. Ka kaasaegsetes diskussioonides rõhutatakse, et võimutsüklitele on iseloomulikud perioodilised läbimõõdu- ja autoriteedi muutused, mis võivad kaasneda reformide, märkimisväärsete institutsiooniliste katkestustega või ohtlike kriisidega.

Faasid võivad varieeruda, kuid sageli kirjeldatakse neid kui tõusu (võimu suurenev keskendumine või konsolideerimine), stabiliseerumist või reforme, langust või legitimatsiooni kriisi ning taasloomist või taassünni uue elitaarsuse ja institutsioonidega. Olulised tegurid on majanduslik muutus, sotsiaalsed konfliktid, valitsemise jätkusuutlikkus ning välised surve- või kriisiga seotud tegurid.

Mõõtmise ja kirjeldamisega seotud väljakutsed seisnevad keerulises faktoris: võimu jagunemine ei toimu rangelt ajas lineaarsete faaside järgi ning erinevad ühiskonnad võivad näidata väga erinevaid tsüklilisi mustreid. Kriitikud rõhutavad, et kontseptsioon võib olla liigselt deterministlik ja liialt lihtsustada politiliste muutuste keerukust. Võimutsüklid on seotud teiste kontseptsioonidega, nagu tsüklilised reformid, võimuserinevate gruppide konkurents ja eliididünaamika.