ultraviolettvalgusele

Ultraviolettvalgus on elektromagnetilise spektri lühem lainepikkusega osa, mille lainepikkus jääb umbes 10–400 nanometri vahemikku. Seda jaotatakse kolme peamise liigiks: UVA (315–400 nm), UVB (280–315 nm) ja UVC (100–280 nm). Maapinnale jõuab peamiselt UVA ja UVB; UVC-kiirgus ei jõua tavaliselt maapinnale osoonikihti eralduse tõttu.

Bioloogiline mõju: UVB osaleb D-vitamiini sünteesil nahas, kuid liigsel kokkupuute korral tekivad päikesepõletused ning pikaaegne UV-kiirgus võib kahjustada nahka ja suurendada naha vähiriski. UVA tungib sügavamale nahka ning on seotud pigmentatsiooni muutustega ja naha vananemise kiirenemisega. UV-kirged võivad kahjustada silmi, tekitada konjunktiviiti ja pikemaajalisel kokkupuutel suurendada kataraktiriski. UVC on väga energiline ja inimese nahale tavapärases keskkonnas kahjulik; praktilistes valdkondades kasutatakse seda desinfitseerimiseks, kuid ainult rangete ohutusnõuete järgi.

Kaitse ja mõõtmine: päikesekaitse on oluline—laia spektriga päikesekaitsekreem, kaitsev riietus ja päikeseprillid. UV-indeks (UVI) näitab UV-kiirguse intensiivsust ja selle taseme võivad mõjutada aastaajad, geograafiline asend ja kõrgus.

Rakendused: UV-kiirgust kasutatakse steriliseerimises ja desinfitseerimises, UV-kõvenemist vajavates tintides ja plastide tööstuses ning forensikas ja fotokeemias. Teadus- ja tervisevaldkonnas uuritakse UV-kiirguse mõju ning selle kasutusvõimalusi.