ultrasõltuv

Ultrasõltuv on käitumusliku sõltuvuse vorm, mida iseloomustab äärmine kinnisidee ja pühendumus teatud nähtusele, tegevusele või subkultuurile. Inimesed võivad kogeda tugevat vajadust osaleda selles pidevalt, koguda seotud esemeid või jälgida kogukonna rituaale ning vormida selle kaudu identiteedi. Ultrasõltuv ei ole ametlik diagnostiline kategooria rahvusvahelises klassifikatsioonis, kuid seda käsitletakse mõnes psühholoogilises ja sotsiaalteaduste kirjanduses kui käitumusliku sõltuvuse varianti. Sõltuvus võib mõjutada teisi eluvaldkondi, nagu töö, kool ja suhted.

Etymoloogia: Termini koostis on kaks osa: ultra- tähendab äärmuslikku või intensiivset ning sõltuvus tähendab sõltuvust. Koos kirjeldab ultrasõltuv ekstreemset kinnisidee teatud nähtuse vastu.

Iseloomulikud tunnused hõlmavad pidevat mõtlemist nähtusele, raskusi selle kontrollimisega, vajadust osaleda selle tegevuses isegi siis, kui see põhjustab kahju, ning sotsiaalsete või tööalaste kohustuste eiramist. Võimalik on ka rahaline risk, unetsükli muutused ja konfliktilahkumised lähisugulastega. Inimesed võivad kogeda ärrituvust või stressi, kui ei saa osaleda, ning nende elu kvaliteet võib sõltuvuse tõttu halveneda.

Riskifaktorid ja taust hõlmavad bioloogilisi, psühholoogilisi ja sotsiaalseid tegureid: kalduvus sõltuvusele, kõrge impulsiivsus, vajadus kuuluvuse järele, varasemad kinnisideede kogemused ning keskkond, kus digitaalne või füüsiline ligipääs äärmisele pühendumisele on lihtsasti kättesaadav.

Diagnoos ja ravi: ultrasõltuv ei ole standard diagnostiline kategooria, vaid kirjeldav mõiste. Ravi keskendub käitumuslike ja kognitiivsete strateegiate kasutamisele, sealhulgas kognitiiv-käitumisteraapia, motivatsioonipõhine teraapia, pereteraapia ja elustiili muutused. Oluline on probleemiga varajane teadvustamine ja vajadusel tugi perekonnalt või sõpradelt. Ennetus hõlmab tasakaalustatud ajakasutust, stressi haldamist ja tervislike kogukondade loomist.