ultraheliuuringutes

Ultraheliuuringud, tuntud ka kui sonograafia või ekograafia, on diagnostiline meditsiiniline pildistamistehnika, mis kasutab helilaineid keha sisemiste struktuuride visualiseerimiseks. See meetod põhineb ultraheliimpulsside kasutamisel, mis on inimkõrvale kuuldava sageduse piirist kõrgemad helid. Andur, mida nimetatakse transduktoriks, saadab need helilained kehasse. Kui helilained kohtavad erineva tihedusega kudesid, peegelduvad need tagasi. Transduktor püüab need peegeldunud helid kinni ja arvuti töötleb need pildiks, mida nimetatakse sonogrammiks.

Ultraheliuuringuid kasutatakse laialdaselt paljudes meditsiinivaldkondades. Need on eriti kasulikud kõhuorganite, nagu maksa, sapipõie, neerude ja kõhunäärme, uurimisel. Raseduse ajal on ultraheliuuringud standardprotseduur loote arengu jälgimiseks, loote suuruse ja positsiooni hindamiseks ning võimalike kõrvalekallete tuvastamiseks. Neid kasutatakse ka südame (echocardiography), lihasluukonna, veresoonte ja rinnanäärmete uurimisel. Lisaks on ultraheliuuringud kasulikud biopsiate juhendamisel, kuna need võimaldavad täpselt visualiseerida sihtpiirkonda.

Üks ultraheliuuringute peamisi eeliseid on selle ohutus. Erinevalt röntgenikiirgusest või kompuutertomograafiast ei kasuta ultraheli ioniseerivat kiirgust, mistõttu on see turvaline nii patsientidele kui ka tervishoiutöötajatele, sealhulgas rasedatele. Uuring on tavaliselt valutu ja ei nõua spetsiifilist ettevalmistust, kuigi mõned uuringud võivad vajada paastumist või täit põit. Piltide kvaliteet sõltub uuritavast piirkonnast, kehaehitusest ja seadme kvaliteedist.