täitmisõiguseid

Täitmisõigus on õigus, mille alusel üks isik (täitja) võib teise isiku (andja) nimel teha õiguslikke tehinguid või teha muid õiguslikke tegevusi. Selle õiguse puhul ei muutu andja õiguslikku asendat, kuid täitja võib tema nimel teha vajalikke tehinguid või otsuseid. Täitmisõigus on reguleeritud õigusnormidega, mis kindlustavad, et täitja tegevus ei ületaks andja volitusi.

Täitmisõiguse alused võivad olla erinevad, näiteks volitused, pärimus või õigusaktid. Volitused on üks levinumaid viise, kuidas täitmisõigus tekib. Volitused võivad olla suunatud (andja isiklikult andis volituse) või suunamata (volitus on andnud teisele isikule, kes omakorda andis selle edasi). Volitused võivad olla ka üldised või erandlikud, sõltuvalt sellest, milliseid tegevusi neid reguleerib.

Täitmisõigus võib kaotuda erinevate põhjuste tõttu, näiteks kui volitus on ajutine ja on ära kulunud, kui täitja on surma jäänud või kui andja on volituse tühistanud. Lisaks võib täitmisõigus kaotuda, kui täitja tegevus ei ole enam vajalik või kui ta ei täida oma kohustusi.

Täitmisõigus on oluline mõiste nii eraisikute kui ka ettevõtete jaoks, kuna see võimaldab teha tehinguid ja tegevusi, mis võivad olla keerulised või ajutult ei ole võimalikud isiklikult teha. Täitmisõigusega seotud probleemid võivad esineda, kui täitja tegevus ei ole selge või kui volitus ei ole piisavalt kindel, mistõttu on tähtis järgida õiguslikke reegleid ja kindlustada, et täitmisõigus on õiglaselt andnud ja reguleeritud.

Eestis reguleerib täitmisõiguse peamiselt tsiviilkoodeks, mis sisaldab reegleid volituste andmise, täitmise ja tühistamise kohta. Lisaks võib täitmisõigusega tegeleda ka muud õigusaktid, näiteks ettevõtlusõiguslikud seadused.