tsiviilehituses

Tsiviilehitus on inseneriteaduse haru, mis tegeleb ehitiste ja infrastruktuuri planeerimise, projekteerimise, ehitamise ja hooldusega. Selle ala põhieesmärk on turvalise, toimiva ja keskkonnaga kooskõlas oleva infrastruktuuri loomine, mis toetab ühiskonna toimimist ja elukvaliteeti. Tsiviilehituse valdkonda kuuluvad hoonete, teede ja sildade ning veesüsteemide, energiataristute, transpordivõrkude ning linnaplaneerimise koostöö.

Peamised alad hõlmavad struktuuriinsenerit (ehitised ja konstruktsioonid), geotehnikat, hüdraulikat ja veeressursse, transpordiinsenerit, keskkonnaprojekteerimist ning ehitusjuhtimist. Tööde hulka kuuluvad maastiku- ja põhjauuringud, jõudude ja koormuste arvutused, projektide kulude ja ajakava hindamine ning kvaliteedi ja ohutuse tagamine.

Haridus ja praktika: enamasti on vaja bakalaureusekraad tsiviilehituses või sarnasel erialal; litsentsi või erialane vastutus võib riigiti erineda. Projekti- ja ehitusstandardid võivad olla kohalikud ehitusnõuded või rahvusvahelised standardid. Projekteerimisel kasutatakse sageli arvutus- ja modelleerimistööriistu, sealhulgas CAD- ja BIM-süsteeme, GIS-i ning muude analüüsi- ja modelleerimisvahendeid.

Töö teostatakse koostöös arhitektide, linnaplaneerijate, töövõtjate ja klientidega. Projekti tüübid hõlmavad infrastruktuuriprojekte, hoonete ja avalike ruumide arendust ning veesüsteemide ja energiainfrastruktuuri rajatisi ning kriisivastuse ja vastupidavuse parandamist.

Oluline on elutsükliline käsitlus ning jätkusuutlikkuse ja ohutuse väärtustamine. Ajalugu: tsiviilehitus on arenenud alates antiikajast ning digitaalse revolutsiooni ja BIM-i kasutuselevõtt on toonud projekteerimise ja ehitamise kiiruse ning koostöö paranemise.