transfusioonipraktika

Transfusiipraktika ehk vereülekandeprotseduuride süsteem hõlmab vere või vereprodukti manustamist patsientidele ning selle ettevalmistamist doonorivalikust ja verekogumisest kuni laboritestide läbiviimise, töötlemise, ladustamise ja kliinilise manustamiseni. Olulised sammud hõlmavad ABO-Rh sobivuse ja nakkushaiguste testide kontrolli ning doonorite ja vastuvõtjate identiteedi kinnitamist. Eesmärk on parandada haigestunute seisundit aneemia või suureneva verekaotuse korral ning samal ajal vähendada ülekandega seotud riske.

Verekomponendid ja haldamine: peamised komponendid on punased vererakud, trombotsüüdid ja plasma; vajadusel kasutatakse külmutatud plasma või muid säilitusvorme. Enne manustamist hinnatakse sobivus ja näidustused, kontrollitakse ABO-Rh tüüp ning patsiendi identiteet ning tagatakse koostalitlus.

Turvalisus ja riskid: transfusiooniga võivad kaasneda reaktsioonid, näiteks allergilised või febriilsed mittehemolüütilised reaktsioonid, harva TRALI ja TACO. Alloimmuniseerumine on pikaajaline risk, eriti korduvate transfusioonide korral. Nakkusriskid on vähenenud doonorite skriinimise ja testimise tõttu.

Indikatsioonid ja strateegia: transfusioone tehakse kliinilise näidustuse alusel, näiteks raske aneemia, märkimisväärne verekaotus ja teatud kirurgilised või sünnituslikud olukorrad. Tänapäeva juhised eelistavad piiratud transfusioonistrateegiat, mis põhineb patsiendi seisundil ja hemoglobiinitasemel.

Organisatsiooniline ja uued suunad: haiglad kasutavad transfusioonikomiteesid ning kvaliteediauditeid, et tagada standardide järgimine. Mõjukad arengud hõlmavad patogeeni vähendamise tehnoloogiaid, leukotsüütide eemaldamist ja autosõbralikke/autoloogseid lahendusi ning jätkuvat koolitus- ja kvaliteediuuendust.