transformaatoreidega

Transformaatoreid on elektriseadmed, mis võimaldavad vahelduvpinget ja - voolu muuta elektromagnetilise induktsiooni abil. Nad koosnevad vähemalt kahest mähisest, mis paiknevad ühes magnetkärgis ning on omavahel isolatsiooniga. Transformaatoreid kasutatakse peamiselt pingete ülekandmiseks ja koormusele sobivaks kohandamiseks; need ei tööta alalisvoolul.

Töö põhineb Faraday induktsiooni seadusel: mähised kogevad muutuvat magnetvälja tõttu pinge ja voolu. Mähiste vahelise pöörde arvu ehk turns ratio määrab väljunde pingete suhte: step-up, kui väljund on suurem kui sisend, ja step-down, kui see on väiksem. Ideaalis ülekandub kogu võimsus kadudeta; tegelikkuses esinevad kadud peamiselt vask- ja kärje magnetiliste omaduste tõttu. Efektiivsus on tavaliselt kõrge, sageli üle 95%.

Tüübid ja rakendused: kõige levinumad on jõu-transformaadid (power transformers) jaotustrafosid (distribution transformers); autotransformaatoreid kasutatakse mõnikord väikeste pingemuutuste jaoks. Lisaks on spetsialiseeritud transformaatorid raadio- ja telekommunikatsiooni-, audio- ning instrumentatsiooniseadmetes. Transformaatoreid valmistatakse erinevates suurustes ning koos jahutusmeetoditega, näiteks õhkjahutus või õlijahutus.

Ajalugu: Faraday tegi avastusi induktsiooni kohta 1831. Esimesed praktilised transformaatorid ilmusid 1880‑ndatel ning neid hakati laialdaselt kasutama elektrivõrkudes ja tööstuses. Aja jooksul on transformaatoreid arendatud selle efektiivsuse ja kompaktiivsuse suurendamiseks, mis on võimaldanud laiemat rakendust ja võrgu moderniseerimist.