tootmisvõimekust

Tootmisvõimekus määrab maksimaalse väljundkoguse, mida tootmis süsteem suudaks antud ajaperioodil toota olemasoleva tehnoloogia, seadmete ja tööjõuga tavapärases töörežiimis. See kontseptsioon hõlmab nii potentsiaalset kui ka piiravaid tegureid, mis võivad väljundit piirata.

See koosneb kahest põhikategooriast: disainvõimekusest ja efektiivsest võimekusest. Disainvõimekus on teoreetiline maksimaalne toodang ideaaltingimustel; efektiivne võimekus võtab arvesse hooldust, katkestusi ja tegelikku tööjõu kasutust ning protsesside tegelikku efektiivsust.

Tootmisvõimekuse hindamine ja planeerimine keskendub ressurside ja nõudluse koordineerimisele. Planeerimine hõlmab otsuseid investeeringute, lisaseadmete, tööaegade muutmise ja protsesside parendamise osas. Kasutusmäära mõiste kirjeldab, kui suur osa disainvõimekusest tegelikult realiseeritakse; see aitab hinnata tegelikku tootmistegevust võrreldes potentsiaaliga.

Faktorid, mis mõjutavad tootmisvõimekust, hõlmavad nõudluse kõikumist, tarneahela viivitusi, seadmete hooldusvajadust, tehnilist vanust, tööjõu oskusi ja energiakulude muutusi. Hästi hallatud võimekus võimaldab paremini planeerida varusid, hinnata investeeringuid ja reageerida majandustingimustele.

Näide: tehases, mille disainvõimekus on 10 000 ühikut päevas, võib tegelik väljund olla 8 000–9 000 ühikut, kui esinevad katkestused või materjaliviivitused. Sellisel juhul kaalutakse võimekuse suurendamist lisaseadmete, parema planeerimise või hooldusega.