titratiooni

Titratatsioon on kvantitatiivne keemiline analüüsimeetod, mille käigus määratakse lahuse kontsentratsioon või kogus kontrollitult lisatava titrandi abil. Analüüt on lahus, mille kontsentratsiooni tuleb teada saada; titrant on lahus, mille kontsentratsioon on teada. Lõpppunkti põhjal saab arvutada reagendi suhet ning määrata analüüdi kogus või kontsentratsioon.

Tööriistadena kasutatakse tavaliselt buretti titrandi hoidmiseks ja pipetti proovilahuse võtmiseks. Proov valitakse, lahust prepareeritakse ja algne maht registreeritakse. Titrant lisatakse järk-järgult, segades, kuni saavutatakse lõpppunkte. Lõpppunkt määratakse visuaalse indikaatori muutuse, pH-mõõtmise või potentiomeetrilise signaali alusel. Pärast lõpppunkti arvutatakse analüüdi kontsentratsioon või kogus, kasutades stoikiomeetrilist võrrandit, tavaliselt M1V1 = M2V2.

Titratsiooniliigid hõlmavad hapete ja aluste titratatsiooni, redoks-titratsiooni, kompleksomeetrilist titratatsiooni (nt EDTA-titratsioon) ning teisi erijuhtumeid. Iga tüüp nõuab sobivat indikaatorit või sensorit ja sageli erinevat lõpppunkti määramise meetodit.

Titratsioonide rakendused hõlmavad laboratoorse analüüsi, farmaatsia kontrolli, keskkonna- ja toidukvaliteedi hindamist. Eelised on täpsus ja kontrollimise võimalus, kuid piirangutena võib olla sobiva indikaatori puudumine või kõrvalreaktsioonid, mis võivad lõpppunkti viia.