termoregulatsioonis

Termoregulatsioon on organismi võime reguleerida keha sisemist temperatuuri, et tagada füsioloogiliste protsesside toimimine ning kohaneda erinevate keskkonnatingimustega. Enamik elusolendeid püüab hoida keha temperatuurivahemikku, kus ensüümide aktiivsus ning metabolism on optimaalsed. Homeotermsetel liikidel, kuten inimestel, püsib temperatuuri suhteliselt stabiilsena, kuid poikilotermsetel liikidel sõltub temperatuuri muutust keskkonnast.

Sisemised ja välised termoregulatsioonisüsteemid koosnevad kolmest põhikomponendist: sensoritest, keskse regulatsioonist ja effektorite süsteemist. Termoreceptorsed närvid asuvad nahal ning kehas, puudutades temperatuuri muutusi. Signaalid lähtuvalt hüpotalamusele, mis toimib keha temperatuuri set-point’i ehk sihttemperatuuri määrena. Hüpotalamus koordineerib kehas toimuvad effektorid, et tõsta või alandada temperatuuri.

Effektorid jagunevad soojusvahetust suurendavateks ja vähendavateks. Soojuskaotust suurendavad veresoonte vasodilatatsioon, higistamine ja teatud hingamisteed, samas kui soojus tootmist suurendavad lihaste värinad, metaboolse aktiivsuse tõus ja pruuni rasvkoe kaudu non-shivering thermogenesis. Käitumuslikud vastused, nagu varjumine varju, varustus, joogi või toidu tarbimine, toimivad täiendava mehhanismina.

Füsioloogilised ja kliinilised aspektid hõlmavad normaalset päevast temperatuuri tsüklit, vanusest, kehakaalust ja haigustest tulenevaid muutusi. Lihtsamalt öeldes on termoregulatsioon keeruline, mitmekesiste mehhanismide ja tasakaalustatud interaktsioonide tulemus, mis võimaldab organismil säilitada elutähtsat palavikku isegi muutuvas keskkonnas.