teleoloogilisele

Teleoloogilisele isme põhiolemus ning kasutusviis on seotud teleoloogia mõistega, mis selgitab nähtusi nende eesmärkide või lõppsaavutuste kaudu. Sõna teleoloogiline on tuletatud kreeka keelest telos „lõpp, eesmärk“ ja logia „teadus, uurimus“. Eesti keeles tähistab teleoloogiline midagi, mis on seotud eesmärgipärasuse või lõppsihtidega.

Ajalooliselt on teleoloogia olnud oluline mõiste filosoofias ja teoloogias. Vana-Kreeka filosoofid, eeskätt Aristoteles, arutlesid looduse proportsioonide ja süsteemide lõpp- või eesmärkide üle. Keskajal oli teleoloogia seotud jumaliku põhjuslikkuse ja eesmärgipärasusega looduses ning teoloogilistes aruteludes seati sageli eesmärk‑joon ühendusse Jumala plaaniga. Uuel ajal on teleoloogia tekitanud kriitikat kehalähedaste seletuste osas ning teaduslik diskursus on püüdnud eraldada eesmärgi- ja põhjuslikkuse mehaanilistest seletustest.

Tänapäeval kasutatakse teleoloogilist mõtlemist mitmes valdkonnas. Bioloogias on oluline vahe püüda näidata, kas nähtused on lõpptulemusega seletatavad või on need tulenenud mehhaanilistest protsessidest (näiteks evolutsiooni raames). Filosoofias ja epistemoloogias arutletakse lõpplõhu ehk „viimase põhjuse“ üle ning vaidlustatakse, kui palju on healoomulist teleoloogilist tõlgendust looduses. Keeleliselt on teleoloogiline ja selle taanduvad vormid, nagu teleoloogilisele, kasutatavad kirjeldamaks mõtteviise, mis seostuvad eesmärkide või sihtidega.

Seosed: teleoloogia, lõpupõhjused (final cause), teleonomy ja kriitika eluvõimaluste tähistuses.