teisaldatavusele

Teisaldatavus on omadus, mis kirjeldab teksti või muu sisu võimet tõlkuda ühest keelest teise nii, et tähendus, stiil ja funktsioon säiliksid võimalikult täpselt. See hõlmab sõnavara, väljendeid, lauseid ning kontekstuaalset rakendamist.

Teisaldatavust mõjutavad keelega seotud ja kultuurilised tegurid: keelearv, morfoloogiline keerukus, sõnavara tähenduslaigud, idiomid ja kultuurispetsiifilised viited, huumor ja retooriline stiil, registerni ning konteksti nõuded ning domeeni eripära (nt juriidiline või tehniline keel).

Hindamine ja mõõtmine toimub tavaliselt kvalitatiivsete meetoditega: kogenud tõlkjate hinnang, vea- ja kavandamise analüüs. Masinõppe ja masintõlke kontekstis kasutatakse lisaks automaatseid kvaliteedimõõdikuid (nt BLEU, METEOR) ning inimeste hindamist, et saada täpsem pilt teisaldatavuse tasemest.

Rakendused on seotud tõlke ja lokaliseerimisela, sealhulgas tehniliste dokumentide, tarkvara, veebisisu ning laiemate keeletehnoloogiate arendamisega. Teisaldatavus mõjutab ka keeleplaneerimist ja kultuurilise kohandamise praktilisi otsuseid, pakkudes juhiseid, milliste osade tõlkimine on otstarbekas ja millist kultuurilist kohandamist vaja.

Väljakutsed: mõningad keele- ja kultuuripaarid ning domeenid tekitavad suuremaid teisaldatavuse raskusi, eriti kultuuriliste viidete ja spetsiifiliste terminite osas. Ressursside puudus ja mitmekeelsuse kasv võivad tõlkijate töö keerulisemaks teha.

Strateegiad: selge sõnavara ja kontrollitud keele kasutamine, glossaarid ja terminiloendid, tõlkeressimiskogud ning tõlkeprotsessi lokaliseerimine ja automatiseerimise parendamine, kombineerides inim- ja masintõlke tugevusi. Kokkuvõttes ei ole teisaldatavus absoluutne omadus; see sõltub keelest, tekstist ja kasutusotstarbest.

---