teadusarendustegevusse

Teadusarendustegevusse viitab mõiste, mida kasutatakse plaanipärase tegevuste kogumi kirjeldamiseks, mille eesmärk on luua uusi teadmisi ja arendada uusi või oluliselt paremaid tooteid, protsesse või teenuseid. See hõlmab nii põhilist teadust kui ka rakendusuuringuid ja arendustegevust ning tihti ühendab mitmesuguseid osapooli, sealhulgas ülikoole, teadusasutusi, ettevõtteid ja valitsusasutusi.

Teadusarendustegevuse peamised koostisosad on põhiline teadus, rakendusuuringud ja arendustegevus. Põhiline teadus keskendub uute teadmiste loomisele, rakendusuuringud otsivad teoreetiliste teadmisteni põhinevaid rakenduslikke lahendusi ning arendustegevus viib need lahendused praktikasse, luues prototüüpe, tootelahendusi ja tootmis- või teenindusprotsesse. Protsessis on tavaliselt etapid ideede genereerimisest katsetuste ja demonstratsioonini ning lõpp-perioodise edastamiseni turule või avalikule sektorile.

Olulised on koostöö ja teadmiste ülekandmine. Teadusarendustegevus saiub tugevalt innovatsioonisüsteemi osa ning hõlmab partnerlussuhteid ülikoolide, ettevõtete ja piirkondlike arendusorganisatsioonide vahel. Selle kaudu paranevad tootlikkus, konkurentsivõime ja majanduskasv, samal ajal suurendades uute oskuste ja tehnoloogiate levikut.

Rahastamine tuleb sageli nii avalikust kui erasektorist ning hõlmab ka Euroopa Liidu programme. Teadusarendustegevuse tulemuste mõju jälgimiseks kogutakse indikaatorioid nagu rahastuse maht, töötajate arv teadus- ja arendustegevuses ning investeeringute suhe ettevõtlusse ja majandustegevusse.