tagasipeegelduvus

Tagasipeegelduvus on valguse tagasi peegeldumise omadus, mis tekib siis, kui valgus langeb eseme pinnale ja peegeldub tagasi lähtevalgusallika suunas. See nähtus muudab esemed nähtavaks öises või vähese valgustusega tingimustes, suurendades ohutust ja nähtavust.

Peamised retroreflektsiooni tehnoloogiad on klaashelveste põhine retrorefleksioon ning mikroprismaatide põhine retrorefleksioon. Klaashelvestest pinnale tekitatud retropeegeldus kasutab väikeste klaashelveste kerget valgust peegeldava efekti saavutamiseks; mikroprismaatide puhul reflekteeritakse valgus läbi väikelist prismade võrgustiku. Kolmanda põlvkonna meetod on nurkkubikute (corner cube) põhinemine, mis peegeldab valgust tagasi lähtepunkti suunas sõltumata nurga väheste kõverustest. Kõik need tehnikad annavad erineva paindlikkuse ja vastupidavuse, kuid lõpptulemus on sarnane – tugevaulatuslik ja tagasi suunatud peegeldus.

Tagasipeegelduvuse tugevust hinnatakse koefitsiendiga R, mida sageli väljendatakse kui cd/(lux·m^2). See mõõtlikk annab, kui palju valgust peegeldub tagasi vaatleja suunas vastavalt tulenevale valgusele, ning aitab võrrelda erinevate materjalide või toodete nähtavust. Individuaalne tulemus sõltub mitte ainult materjalist, vaid ka pinnakatte puhtusest, kulumisest ja ilmastikutingimustest.

Rakendused on laialdased ja keskne roll on teetähistes, liiklusmärgistuses, ohutustööriietuses ja jalgratta- või mootorsõidukite varustuses. Retroreflektsioon suurendab märgistuse ja riietuse nähtavust pimedas ning aitab vähendada pääsukesi ja õnnetusi öises liikluses. Põhiline piirang on mustus, niiskus ning kulumine, mis võivad vähendada reflektiivsust; seetõttu on oluline hooldus ja korrektne paigaldus. Tagasipeegelduvus on jätkuvalt oluline valdkond turvalisuse ja visuaalse nähtavuse parandamisel.