jalgratta

Jalgratas on kaherattaline inimjõul juhitav sõiduk, mida liigutatakse pedaalide abil. Pedaalide pöörlemise jõud kantakse tavaliselt kettvõlli kaudu esiratta ja tagaratta vahel ning sõiduk liigub juhitava raami, käepideme ja istme koosluse abil. Tavapäraselt on olemas pidurisüsteem ning teatud mudelitele lisanduvad ergonoomilised lahendused. Täna toodetakse jalgrattaid eri otstarbeks: maanteesõiduks, maastikule, linnatranspordiks ning elektrivarustusega versioone.

Areng algas 19. sajandi esimesel poolel. Esimesed mehhanismid olid draisine’id (1817), mille lõi saksa insener Karl Drais. 1860‑ndatel ilmusid suure eesrattaga penny-farthing tüüpi sõidukid. 1880‑ndatel tuli turvaline jalgratas, millel olid kaks sama suurusega ratast ja kettülekande jõuülekanne. 1890.–1900. aastatel hakati kasutama paremaid raame ning kummist rehvi ning pidurdeid ning toodeti erinevaid materjale. 20. sajandil levisid maanteerattad, maastikurattad, linnarattad ning hiljem hübriidid ja elektrijalgrattad.

Jalgratta tüübid jagunevad peamiselt kasutusotstarbe järgi: maanteerattad, maastikurattad (MTB), linnarattad (linnaruum), hübriidid, kokkupandavad jalgrattad ning elektrilised jalgrattad (e-bike). Lisaks on olemas spetsialiseeritud mudelid nagu recumbent- ja tandemjalgrattad.

Jalgratas on oluline liikumisvahend nii linnas kui maal. See pakub odavat ja keskkonnasõbralikku alternatiivi auto kasutamisele, parandab liikumisvõimalusi ja soodustab tervislikku eluviisi.

Ohutus ja hooldus: kandke kiivrit; kasutage helkurit ja valgust pimedal ajal; järgige liikluseeskirju. Hoolduses on oluline regulaarselt kontrollida rehvirõhku, ketti ja pidureid, hoida raami puhtana ning asendada kulunud osi tootja soovituste järgi.

---