taastuvenergiasüsteemide

Taastuvenergiasüsteemid viitavad tehnoloogiate ja infrastruktuuri kogumile, mis võimaldavad kasutada ja jaotada energiat taastuvatest allikatest. Need süsteemid erinevad traditsioonilistest fossiilkütustel põhinevatest süsteemidest oma keskkonnasõbralikkuse ja loodusvarude ammendamatuse poolest.

Peamised taastuvenergiasüsteemide komponendid hõlmavad energia tootmist, salvestamist ja jaotamist. Energia tootmine toimub näiteks päikesepaneelide, tuuleturbiinide, hüdroelektrijaamade ja geotermiliste süsteemide abil. Päikeseenergia muundatakse elektritootmiseks fotogalvaaniliste rakkude abil, tuuleenergia aga tuuleturbiinide tiibade pöörlemise kaudu. Hüdroelektrijaamad kasutavad vee liikumisenergiat, geotermilised süsteemid aga Maa sisemist soojust.

Energiasalvestussüsteemid on olulised, et tagada taastuvenergia kättesaadavus ka siis, kui tootmisallikas ei ole aktiivne, näiteks öösel või tuulevaikuse korral. Levinud salvestuslahendused on akud, vesiniksüsteemid ja pumpujahoidlad. Akud suudavad salvestada elektrit otse, vesinikku saab toota taastuvenergia abil ning seda hiljem kasutada kütuseelementides või põletada. Pumpujahoidlad kasutavad üleliigset energiat vee pumpamiseks kõrgemale asuvasse mahutisse, et seda hiljem elektri tootmiseks alla lasta.

Taastuvenergiasüsteemide jaotus on sageli integreeritud olemasolevasse elektrivõrku, kuid üha enam arendatakse ka nn. mikrovõrke, mis võimaldavad kohalikku energiatootmist ja tarbimist. Need süsteemid vähendavad sõltuvust fossiilkütustest, aitavad leevendada kliimamuutusi ja parandavad energiajulgeolekut. Tehnoloogilised edusammud ja langevad kulud muudavad taastuvenergiasüsteemid üha konkurentsivõimelisemaks.