sünkroniseerimisprotokollid

Sünkroniseerimisprotokollid on arvutivõrkudes ja hajutatud süsteemides kasutatavad reeglite ja protseduuride kogumid, mis tagavad, et mitmed seadmed või protsessid säilitavad ühtse ja järjepideva seisundi. Nende peamine eesmärk on lahendada probleem, kus erinevad süsteemi osad võivad aja möödudes või sõltumatult töötades oma andmete või oleku poolest lahkneda. Sünkroniseerimisprotokollid määravad, kuidas ja millal seda lahknemist tuvastatakse, kuidas sellele reageeritakse ja kuidas süsteem taas ühtsele seisundile viiakse.

Erinevaid sünkroniseerimisprotokolle kasutatakse mitmel eesmärgil, sealhulgas ajasünkroniseerimiseks, kus kõik süsteemi kellad peavad olema võimalikult täpselt kooskõlas, ning andmete sünkroniseerimiseks, kus mitmes kohas olevad andmed peavad olema identidentsed. Samuti kasutatakse neid hajutatud tehingute koordineerimiseks, tagades, et mitu toimingut kas sooritatakse täielikult või ei sooritata üldse. Populaarsete ajasünkroniseerimisprotokollide hulka kuuluvad Network Time Protocol (NTP) ja Precision Time Protocol (PTP). Andmete sünkroniseerimiseks kasutatakse sageli selliseid mehhanisme nagu kahetasandiline kinnitus (two-phase commit) või konsensusalgoritmid nagu Paxos ja Raft.

Sünkroniseerimisprotokollide tõhusus on kriitilise tähtsusega mitmesugustes rakendustes, alates finantssüsteemidest ja reaalajas videomängudest kuni pilvandmetöötluse ja Interneti asjade (IoT) seadmeteni. Ilma usaldusväärsete sünkroniseerimismehhanismideta muutuksid hajutatud süsteemid ebajärjepidevaks, põhjustades vigu, andmekadusid ja süsteemi rikki minemist.