sümbolitabelit

Sümbolitabelid on programmeerimiskeeltes ja kompilaatorites kasutatavad andmestruktuurid, mis salvestavad teavet programmikonstandide, muutujate, funktsioonide ja muude identifikaatorite kohta. Need tabelid aitavad kompilaatoril jälgida, milliseid nimesid programmis kasutatakse ja millist tüüpi ja millistele omadustele need viitavad. Igal sümbolil on oma kirje, mis sisaldab selle nime, tüüpi, ulatust ja muid asjakohaseid atribuute. Kui kompilaator kohtab identifikaatorit, otsib ta selle sümbolitabelist, et hankida selle kohta vajalik teave.

Sümbolitabele kasutatakse mitmel otstarbel kompilaatori töös. Need mängivad olulist rolli süntaksi analüüsi etapis, kus neid kasutatakse identifikaatorite õigsuse ja tähenduse kontrollimiseks. Lisaks kasutatakse neid semantilise analüüsi jaoks, et kontrollida tüübi sobivust ja muude programmireeglite järgimist. Optimeerimisjärgus saab sümbolitabeli teavet kasutada koodi tõhustamiseks.

Erinevad programmeerimiskeeled võivad rakendada sümbolitabele erinevalt. Keelte ulatusmehhanismid, nagu globaalne, lokaalne ja funktsioonisisene ulatus, mõjutavad seda, kuidas sümboleid tabelitesse salvestatakse ja otsitakse. Mitmeastmelised sümbolitabelid on levinud, kus igal ulatuse tasemel on oma tabel, mis võib viidata välisele tabelile. See võimaldab tõhusat identifikaatorite otsingut, võttes arvese programmikonstruktsioonide nagu plokkide ja funktsioonide ulatuse.