programmeerimiskeeltes

Programmeerimiskeeled, ehk programmeerimiskeeled, on formaalsed keeled, mida kasutatakse arvutiprogrammide kirjutamiseks. Need määratlevad süntaksi ja semantika, mis võimaldavad inimestel kirjeldada arvutite toimimist ja anda masinale täidetavaid ülesandeid.

Kõige varasemad keeled olid madala tasemega ja tihti seotud masinakeelega. 1950. aastatel loodi kõrgema taseme keeled, mis vähendasid keelega seotud keerukust. Fortran, Lisp ja COBOL on varaseid ja mõjukaid näiteid, mis laiendasid arvutite kasutusvaldkondi.

Paradigmad jagunevad: imperatiivne/protseduralne, objektorienteeritud, funktsionaalne, loogiline ja deklaratiivne. Keeled esindavad neid paradigmadega erinevalt: C ja Rust on peamiselt imperatiivsed; Java ja C# on objektorienteeritud keeled; Haskell on funktsionaalne; Prolog on loogiline keel; SQL on deklaratiivne.

Tõlkimise ja täitmise meetodid hõlmavad kompileerimist, tõlkimist virtuaalmasinaks või otse täitmist. Mõned keeled kasutavad just-in-time kompileerimist (JIT), teised tõlgitakse ja täidetakse otse. Virtuaalmasinad, nagu Java Virtual Machine, võimaldavad ühtaolist platvormi sõltumatust.

Kasutus ja mõju: programmeerimiskeeled on tarkvaraarenduse ja arvutiteaduse keskne tööriist. Keel valik sõltub ülesandest, platvormist ja meeskonna eelistustest. Keele ökoloogia—raamistikud, standardid ja kogukond—mõjutab arendustöö kiirust, hoolduse lihtsust ja tarkvara kvaliteeti.