suspensioonide

Suspensioonide mõiste viitab erinevatele süsteemidele, kus üks faas on hajutatud teise faasi sees. Sõltuvalt kontekstist eristatakse mehaanilisi suspensioone ja keemilisi (kolloidseid) suspensioone. Mehaanilised suspensioonid on keskse tähtsusega sõidukite vedrustuses ja masinates: need summutavad teepinna ebatasasuste tekitatud koormusi ja tagavad stabiilsuse. Keemilised suspensioonid on kolloidse või heterogeense olemusega segud, kus tahked või gaasilised osakesed hajuvad vedelas faasis ja võivad moodustada püsiva, kuid mitte täielikult seguneva segu.

Mehaanilised suspensioonid koosnevad peamiselt vedrudest ja amortisaatoritest, mis ühendavad kere ja ratta ning kontrollivad liikumise kiirendust ja jõudude ülekannet. Vedrud võivad olla leht- või toruveeretud ning amortisaatorid neelavad liigumis tekkivaid võnkeid, tagades parema juhitavuse ja sõidumugavuse. Sõidukites on erinevaid vedrustusliike, näiteks MacPhersoni tüüpi ja mitme lingiga süsteeme, mille valik sõltub sõiduki eesmärgist ja sõidutingimustest. Eesmärk on hoida rehvi pidevas kontaktis teepinnaga ja jaotada koormused ühtlaselt.

Kolloidsetesse või keemilistesse suspensioonidesse kuuluvad süsteemid, kus tahked osakesed on hajutatud vedelas faasis. Sellise süsteemi stabiilsus sõltub osakeste suurusest, laengust, viskoossusest ja lisanditest, mis hoiavad osakesi koos või hoiavad neid eraldi. Aeg-ajalt võivad osakesed settida või flokuleeruda; stabiilsuse parandamiseks kasutatakse stabilisaatoreid, segamist ja pH-kontrolli. Klassikalised näited on liiva vees ja paljud toiduaine ning farmaatsiatoote kolloidilised suspensioonid.

Suspensioonide valdkond hõlmab laialdasi rakendusi transport-, toidu-, farmaatsia- ja materjaliteaduses. Nende omaduste mõistmine aitab tagada toodete kvaliteedi, ohutuse ja töökindluse.