suhkruhaiguse

Suhkruhaigus (diabetes mellitus) on krooniline ainevahetushaigus, mida iseloomustab pikaajaline hüperglükeemia. See tekib, kui organism ei tooda piisavalt insuliini või ei kasuta insuliini tõhusalt (insuliinresistentsus), või mõlema tõttu. Jaotatakse peamiselt tüüpideks 1, 2, rasedusdiabeet ning muud spetsiifilised tüübid.

Tüüp 1 on sageli autoimmuunne, mille käigus pankrease beeta-rakud hävivad ja insuliin puudub. Tüüp 2 on enim levinud ning kaasneb insuliiniresistentsuse ja suhtelise insuliinipuudusega. Rasedusdiabeet tekib raseduse ajal ning sageli taandub sünnitusega. Muud spetsiifilised tüübid võivad olla pärilikud või kaasata teisi haigusseisendeid.

Sümptomid hõlmavad janu, sagedast urineerimist, väsimust, kehakaalu langust ja nägemise hägustumist. Diabeedi diagnoosimine põhineb laboratoorsetel näitajatel, nagu HbA1c, fasting plasma glucose ja suhkru tolerantsuskatse tulemused. Diagnoos võib tulla, kui HbA1c on ≥ 6,5%, fasting plasma glucose on ≥ 7,0 mmol/L või 2-tunni OGTT on ≥ 11,1 mmol/L; sümptomitega võib diagnoos teha ka kõrgemate suhkruväärtuste korral.

Hooldus on elustiili muutuste ja medikamentide kombinatsioon, eesmärgiga kontrollida veresuhkrut, ennetada tüsistusi ning parandada elukvaliteeti. Tüüp 1 nõuab enamasti insuliinravi. Tüüp 2 ravitakse tihti elustiili muutustega ning suukaudsete ravimitega (nt metformiin) või insuliiniga. Rasedusdiabeeti jälgitakse diabeedieelse tasemega sarnaselt: dieedi ja veresuhkru jälgimisega, vajadusel insuliiniga.

Tüsistused võivad olla ägedad (hüpoglükeemia, ketoatsidoos) või kroonilised (retinopaatia, nefropaatia, neuropaatia, makro- ja mikrovaskulaarne haigus). Varajane avastamine ja regulaarne ravi vähendavad riske ja parandavad prognoosi.