spektraanalüüsid

Spektraanalüüsid viitavad erinevate spektroskoopiliste meetodite kasutamisele materjalide koostise ja struktuuri uurimiseks. Need meetodid põhinevad materjalide interaktsioonil elektromagnetkiirgusega, kusjuures erinevad materjalid neelavad, kiirgavad või hajutavad valgust erineval moel sõltuvalt nende aatomilisest või molekulaarsest koostisest. Tulemuseks on spekter, mis on nagu unikaalne sõrmejälg materjalile.

Üks levinumaid spektraanalüüsi tüüpe on absorptsioonspektroskoopia, kus mõõdetakse, milliseid lainepikkusi materjal neelab. Infrapuna (IR) spektroskoopia on näiteks laialt kasutusel orgaaniliste molekulide funktsionaalsete rühmade tuvastamiseks. Ultraviolett-nähtava (UV-Vis) spektroskoopia aga uurib elektronide üleminekuid molekulides ja on kasulik kontsentratsioonide määramiseks.

Emissioonspektroskoopia seevastu keskendub materjalide poolt kiiratavale valgusele, näiteks kuumutamisel või ergastamisel. Aatomi emissioonspektroskoopia (AES) on kasulik metalliliste elementide tuvastamiseks ja kvantifitseerimiseks. Massispektromeetria on samuti tihedalt seotud spektraanalüüsidega, kuigi see mõõdab osakeste massi-laengu suhet, mitte otseselt valguse interaktsiooni.

Spektraanalüüsidel on lai valik rakendusi erinevates valdkondades, sealhulgas keemia, füüsika, bioloogia, materjaliteadus, keskkonnaseire ja meditsiiniline diagnostika. Need võimaldavad materjalide omaduste üksikasjalikku uurimist, mis on oluline nii teaduslikuks avastamiseks kui ka praktiliseks probleemilahenduseks.