sotsiaallingvistikaga

Sotsiolingvistika ehk sotsiaallingvistika on keeleteaduse valdkond, mis uurib keelekasutust ja keeleliste variantide esinemist erinevates ühiskondlikes kontekstides. Selle eesmärk on mõista, kuidas keel peegeldab ja kujundab sotsiaalseid suhteid, identiteeti, hoiakuid ning kuidas erinevad sotsiaalsed tegurid mõjutavad keelekasutust.

Uurimisteemad hõlmavad keelevariatsiooni ja keele muutumist, mis on seotud vanuse, soolise identiteedi, etnilise ja sotsiaalse tausta, piirkondliku päritolu, klassi jnega. Tegevusala katab koodivahetuse ja stiilivalikute analüüsi, diglossiat, dialektide ja standardkeele ning mitmekeelsuse küsimusi, samuti keelehoiakute ja keelepoliitika uurimist. Sotsiolingvistika tegeleb nii keele planeerimise, keele säilitamise kui ka keelelise mitmekesisuse kaitse küsimustega.

Meetodid põhinevad variaatsioonianalüüsil ja sotsiolinguistikul; peamised tööriistad on sotsiaalselt rikastatud intervjuud, vaatlused, elulooandmed ja korpuslingvistika. Teoreetiliselt on oluline, kuidas sotsiaalsed tegurid ja identiteet suhestuvad keelevalikutega ning kuidas prestiiži ja stigmat teiste variantide suhtes mõjutavad keelekasutust.

Ajalugu: kaasaegne sotsiolingvistika kujunes 1960.ndatel William Labovi tööde põhjal ning on sellest ajast laienenud interdistsiplinaarsest lähenemisest, mis ühendab lingvistika, sotsioloogia ja antropoloogia. Kasutusvaldkonnad hõlmavad keeleseadust, haridust, meediat, kogukondlikku keelepoliitikat ning keelelist mitmekeelsust. Notable teoreetikud hõlmavad Labovit ning kaasaegseid uurijaid nagu Penny Eckert ja Lesley Milroy.