soojusülekandekoefitsient

Soojusülekandekoefitsient, tuntud ka kui soojusülekandetegur või lihtsalt soojusülekandetegur, on füüsikaline suurus, mis iseloomustab soojusülekande kiirust läbi teatud materjali või objekti pinna. See väljendab, kui palju soojust kandub ajaühikus ühiku pinna kohta ja ühiku temperatuurierinevuse kohta.

Soojusülekandekoefitsienti tähistatakse tavaliselt sümboliga 'h' ja selle ühikuks SI-süsteemis on vatid per ruutmeetri per kelvin (W/(m²·K)). Kõrgem soojusülekandekoefitsient tähendab kiiremat soojusülekannet, samas kui madalam koefitsient näitab aeglasemat soojusülekannet.

Väärtus sõltub mitmetest teguritest, sealhulgas vedeliku või gaasi tüübist, selle voolukiirusest, pinna omadustest ja olemasolust. Soojusülekandekoefitsienti kasutatakse laialdaselt ehituses, inseneriteaduses ja materjaliteaduses, et arvutada ja kontrollida soojusvooge hoonetes, soojusvahetites ja muudes süsteemides, kus soojusenergia ülekanne on oluline. Näiteks ehituses aitab see määrata isolatsioonimaterjalide tõhusust ja hinnata, kui palju soojust kaob läbi seinte, akende või katuste. Inseneriteaduses kasutatakse seda soojusvahetite projekteerimisel, et tagada soovitud temperatuuri saavutamine või säilitamine.