soojusjaotussüsteemist

Soojusjaotussüsteem on infrastruktuuriline võrk, mis jaotab soojust keskset tootmispunkti, tavaliselt soojusjaama, jaotatud torustiku kaudu tarbijatele ruumide kütmiseks ja tarbevee soojendamiseks. Selline süsteem on eriti levinud linnades ning seda nimetatakse sageli kaugkütteks, kui soojus toodetakse ühises keskjaamas ja edastatakse paljudele hoonetele.

Peamised komponendid on soojusjaam (tootmispunkt), jaotusvõrk ehk torustik, mis kannab kuuma vett või auru; jaotusjaamad hoonete läheduses, kus toimub soojusvahetus sisevõrguga; ning sisemised küttevõrgud hoones – radiaatorid või põrandaküte. Täiendavalt kasutatakse soojusvahetid, ringluspumpasid, ventiile ning mõõte- ja kontrollseadmeid.

Tööpõhimõte on järgmine: soojusjaam toodab kuuma vett või auru; see juhitakse läbi jaotusvõrku jaotusjaamadesse, kus toimub soojusvahetus hoone sisevõrguga. Seejärel liigub soojus edasi radiaatoritesse või põrandaküttele, kus see soojendab ruume ja tarbevett; temperatuuri ja rõhku reguleeritakse regulatsiooniseadmetega.

Eelised ja väljakutsed hõlmavad efektiivset suuremahulist soojusvarustust ja tihti madalamat keskkonnamõju võrreldes eraldi süttevahtadega. Samas tekitavad võrku jaotuvad kaod ning ringluspumpade energiatarve; investeeringud on suured ning sõltuvus suurematest tootmispunktidest nõuab hoolikat hooldust ja moderniseerimist. Keskkonnasõbralikkus sõltub kasutatavatest kütustest ja efektiivsusest.

Eestis on kaugküte laialt levinud ning varustab mitmeid korter- ja ärihooneid. Tarbimine arvestatakse ja arve tehakse vastavalt tarbimisele, mida reguleerivad riiklikud ja kohaliku energiaettevõtte standardid ning ohutusnõuded.