solvolüüsireaktsioonid

Solvolüüsireaktsioonid on keemilised reaktsioonid, mille käigus molekul laguneb, kusjuures üks fragmentidest ühineb lahustimolekuliga. Need on eriliigilised hüdroüüsireaktsioonid, kus lahustiks on vesi. Solvolüüs on tavaline reaktsioon paljudes orgaanilistes ja anorgaanilistes keemiates ning sellel on olulised tagajärjed näiteks ravimite stabiilsuse ja materjalide lagunemise seisukohalt.

Reaktsiooni võib kujutada üldiselt järgmiselt: R-X + S-H → R-S + H-X, kus R-X on reageeriv substraat, S-H on protoneeriv lahusti (nt alkohol, amiin, karboksüülhape) ja R-S on solvolüüsiprodukt. Lahustimolekul toimib nukleofiilina, rünnates substraadi elektrofiilset keskust.

Solvolüüsi kiirus ja mehhanism sõltuvad mitmest tegurist, sealhulgas substraadi keemilisest struktuurist, lahusti polaarsusest ja proottilisusest ning temperatuurist. Näiteks halogeenalkaanide solvolüüs võib toimuda nii SN1 kui ka SN2 mehhanismide kaudu, olenevalt struktuurist ja lahustist. Polaarsed protilised lahustid, nagu vesi ja alkoholid, soodustavad tavaliselt SN1 tüüpi reaktsioone, aidates stabiliseerida tekkivat karbokatiooni.

Solvolüüsireaktsioone kasutatakse erinevates sünteesides ja protsessides. Näiteks polümeeride tootmisel ja lagundamisel, samuti happe- ja alusekatalüüsiga reaktsioonides on solvolüüs oluline. Ravimite uurimisel ja arendamisel on solvolüüsikindlus kriitilise tähtsusega ravimi säilivusaja määramisel.