skaleerimisanalüüsi

Skaleerimisanalüüs ehk skaleerimise analüüs on protsess, mille käigus hinnatakse süsteemi, tarkvara või organisatsiooni võimet kasvava koormusega toime tulla ning säilitada soovitud jõudlus ja kättesaadavus majanduslikult mõistlikul tasemel. Analüüsi eesmärk on tuvastada kitsaskohad, hinnata koormuse suurenemise mõju ning pakkuda lahendusettepanekuid ressursside optimeerimiseks ja süsteemi paremaks skaleerimiseks.

Süsteemide kontekstis hõlmab skaleerimisanalüüs nii vertikaalset kui ka horisontaalset skaleerimist: vertikaalne skaleerimine tähendab olemasolevate ressursside suurendamist (näiteks kiiremad CPU-d, rohkem mälu, kiirem salvestus), horisontaalne skaleerimine aga koormuse jaotamist mitme instantsi vahel. Tüüpilised valdkonnad hõlmavad veebiteenuseid, pilveinfrastruktuure, andmebaase ja andmevoogude töötlemise süsteeme. Olulised kvaliteedimõõdikud hõlmavad läbilaskevõimet (throughput), latentsust (viivitust), vastus aega, tõrgete osakaalu ja ressursikasutust (CPU, mälu, võrk).

Metoodika hõlmab koormustestimist, jõudluse testimist, kapasiteedi planeerimist, arhitektuurilist modelleerimist ja simulatsioone ning kasutatakse ootejärjekorra teooriat ja Little'i seadust koormuse ning viivituse hindamiseks. Tulemuseks on tavaliselt arhitektuurilised soovitused (nt koormuse jaotuse parandamine, lisainstantsi kasutamine, vahemälu, andmebaasi hajutamine/sharding), ressursivarustuste prognoosid ning eelarve ja ajakava soovitused. Piirangud võivad hõlmata puudulikku testisituatsiooni, mudelite ebapiisavat täpsust ja reaalse maailma koormuste eristus.