sissetungivastussüsteemid

Sissetungivastussüsteemid on arvutite turvalisuses kasutatavad lahendused, mille eesmärk on avastada volitamata juurdepääsud ja kahjulikud toimingud ning ennetada või piirata nende tekitatud kahju. Need süsteemid võivad toimida võrgus, lõppseadmetel või mõlemas ning neid rakendatakse organisatsiooni infastruktuuri turvalisuse suurendamiseks.

Peamised tüübid on sissetungide avastussüsteemid (IDS) ja sissetungide ennetussüsteemid (IPS). IDS-d keskenduvad sissetungide tuvastamisele ja teavitamisele, samas kui IPS-id rakendavad automaatsed kaitsemeetmed, nagu liikluse blokeerimine või ühenduste katkestamine, sageli võrguseadmetes inline.

Paigutus ja arhitektuur: võrgu-põhised süsteemid jälgivad kogu võrguliiklust, hostipõhised süsteemid jälgivad üksikute seadmete tegevust. Mõlemad võivad olla signatuuri-põhised (kasutavad teadaolevaid sissetungimustrite) ning anomaalia-põhised (tuvastavad ebaharilikku käitumist).

Tööpõhimõte: sensorid koguvad andmeid (võrgupaketid, süsteemi sündmused, kasutajategevus), mis analüüsitakse reeglite, statistika või masinõppe alusel. Kui leitakse sissetung või oht, teavitatakse turvaspetsialiste või rakendatakse automaatsed kaitsemeetmed, nagu liikluse blokeerimine või isolatsioon.

Kasutus ja väljakutsed: sissetungivastussüsteemid on oluline osa turva-infrastruktuurist, kuid need ei taga täielikku turvalisust. Võib esineda valehäireid (valepositiivsed), ressursikoormust ja keerulist haldamist. Seetõttu kasutatakse neid koos teiste turvameetmetega ning rakendatakse pidevat värskendamist ja monitooringut.