silelihaskude

Silelihaskude on üks kolmest peamisest lihastüübist ja moodustab silelihaskihid siseelundite ning veresoonte seintes. Need lihased on involuntary ehk autonoomse närvisüsteemi kontrolli all ning neil puuduvad märkimisväärsed striatsioonid, mistõttu rakud on spindli kujulised. Ühes rakus on tavaliselt üks keskne tuum.

Silelihaskude jaguneb kaheks funktsionaalseks tüübiks: unitaarne (viseraalne) ja multiunitne. Unitaarne tüüp esineb sageli rakkudega ühendatud koestruktuuris ja sisaldab gap-junctione, võimaldades koordineeritud kontraktsioone; multiunitne tüüp koosneb üksikutest või väikestest rakkudest ja reageerib peamiselt neuronaalsele stimulatsioonile.

Kontraktsiooni mehhanism põhineb Ca2+ kontrollil. Ca2+ siseneb rakku ning vabastub SR-st IP3 teel. Ca2+-calmoduliin kompleks aktiveerib myosiin light chain kinase’i (MLCK), mis fosforüülib myosiini kergeid lõppe. See võimaldab aktiini ja müosiini kross‑bridide moodustumist. Lõdvestus toimub myosiini kergepeptida fosfaatiseerimise kaudu (MLCP). Silelihases on mõnikord latch-state, mis võimaldab püsivat kontraktsiooni madala energiakuluga.

Regulatsioon ja funktsioonid: autonoomne närvisüsteem ning lokaalsete tegurite mõju; NO vabastamine lõdvestab silelihastust, teised faktorid (hormoonid nagu oksütotsiin) võivad toonust muuta. Silelihaskude kontrollib veresoonte valendiku suurust, GI traktuse peristaltikat ja segmendaalset mototsiooni, kusejuhte, sapiteid ning emakat.

Haigused ja patoloogia võivad hõlmata toonuse muutusi, bronhide või veresoonte silelihase spasmilisi seisundeid ning motoorika häireid.