siirdamishind

Siirdamishind on mõiste, mida rakendatakse, kui seotud ettevõtted teevad omavahel tehinguid kaupade, teenuste või immateriaalse omandi vastu. Hind peab peegeldama vabaturu tingimusi ning seetõttu järgima arms-length põhimõtet. Siirdamishind määrab, kuidas kontsernis jaotuvad tulud ja kulud ning milline osa kasumist maksustatakse.

Termin on üldtuntud nii raamatupidamises kui maksustamises ning aitab tagada taolise hinnastuse läbipaistvuse. Hinna valikut mõjutavad tehingu liik, turutingimused ning ettevõtte strateegilised eesmärgid.

Siirdamishind hõlmab peamiselt tehinguid kaupade, teenuste, intellektuaalse omandi ja rahastamise valdkonnas. Hinnastamisel kasutatakse erinevaid meetodeid, näiteks võrreldavat kontrollimata hinda, kulu-põhist meetodit, lõpp-müügihinda või transaktsionaalset netomarginaali; sageli kombineeritakse mitu meetodit. Dokumentatsioon ja põhjendusalused on tihti kohustuslikud, et tõendada arms-length taset.

Regulatiivne raamistus erineb riigiti, kuid järgib üldiselt arms-length põhimõtet. Paljud jurisdiktsioonid nõuavad siirdamishinna ja seotud tehingute kirjalikult dokumenteeritud põhjendusi ning maksustamist puudutavaid korrigeerimisi. OECD Transfer Pricing Guidelines on rahvusvaheline standard ning Eesti maksuhaldus (Maksu- ja Tolliamet) järgib nende põhimõtteid.

Siirdamishinna määramisel tuleb arvestada majanduskeskkonda, valuutakurse ja hindade liikumist ning potentsiaalset riski maksude korrigeerimiseks. Õigeaegne ja läbipaiskev dokumentatsioon aitab vähendada riske ja tagada maksuõigluse.