sekretsioonis

Sekretsioon on protsess, mille käigus rakud või näärmed eraldavad aineid. Sekreteeritavad ained suunatakse sageli keha pinnale, õõnsustesse või vereringesse, kus need täidavad erinevaid funktsioone, näiteks seedimist, kaitset või signaalide vahendamist.

Sekretsioon jaguneb peamiselt eksokriinseks ja endokriinseks. Eksokriinne sekretsioon eraldub näärmete kaudu väljapoole või õõnsustesse (näiteks sülg, higi, pankrease ensüümid). Endokriinne sekretsioon toimib vereringesse, kus hormoonid ringlevad ja mõjutavad sihtorganeid kogu kehas.

Mehhanismide järgi võib sekretsioon olla merokriinne (vabanemine eksotsütoosi teel), apokriinne (vabanemine osa rakust) või holokriinne (kogu rakk eraldub). Need erinevad vabanemisviiside poolest, kuid võivad toimida sama näärme sees vastavalt vajadusele.

Rakutasandil sünteesitakse sekreet sageli endoplasmaatilises retikulumis, pakkimisel Golgi aparatuuris ning transportimisel sekretorilisteks veskikuliteks, mis liiguvad plasma membraanile ja vabanevad või spetsiaalsete transportrakkude kaudu.

Sekretsiooni reguleerivad närvi- ja hormonaalsed stiimulid ning kohaliku kudede olukord. Näitedeks on eksokriinne sekretsioon süljenäärmetest ja higinäärmetest ning pankrease ensüümide sekretsioon; endokriinne sekretsioon hõlmab kilpnäärme, neerupealiste jt hormoonide vabanemist.

Häired sekretsioonis võivad olla hüpo- või hüpersekretsioon, mis võivad kahjustada seedimist, naha seisukorda või hormonaalset tasakaalu.